Tea Danilov: laseme riigi nutikalt oma andmete ligi

Riigil on inimeste kohta palju andmeid ja oleme korduvalt kuulnud, et kasutagu riik neid ometi paremini. Paljudele tuleb aga üllatusena, et riik ei tohi inimese kohta ühel eesmärgil kogutud andmeid kasutada teisel eesmärgil, näiteks haiguste või töötuse ennetamiseks. Samal ajal küsivad eraettevõtted inimestelt andmekasutuse nõusolekuid igal sammul, seda eeskuju võiks ka riik järgida.

Teaduskirjanduses on esile kerkinud termin „digitaalne heaoluriik“ (digital welfare state), mille keskmes on isikupärastatud avalikud teenuseid, mis vastavad konkreetsete inimeste vajadustele.

Näiteks saaks andmeanalüüs soovitada inimesele ennetavaid teenuseid, mis lähtuvad tema individuaalsetest haigusriskidest, töötuks jäämise või haridustee enneaegse katkemise riskist. See suurendaks nii inimeste heaolu kui ka riigi rahakasutuse tõhusust.

Näiteks eeldades, et inimene soovib, et tema haigusriske tuvastataks ja vajadusel diagnostilisi ja muid ennetavaid teenuseid soovitataks. Praegu pole see üldjuhul võimalik. Inimese andmete töötlemiseks vajab riik, et inimene ise esmalt taotluse esitaks või muul moel oma tahet väljendaks, näiteks ise arstiga ühendust võtaks või Töötukassasse kohale läheks.

Eestis on suur samm proaktiivsuse poole astutud sündmusteenustega, mille korral riigiasutuste vahelise andmetöötluse käivitab inimese mingi kindel elusündmus: lapse sünd, abiellumine või välismaalt Eestisse kolimine.

Neil juhtudel saab inimene teavituse talle kohalduvatest teenustest ja toetustest ning peab üksnes kinnituse andma, taotlusi esitada ei ole tarvis. Riigiasutuste algatatud andmetöötlust, mille eesmärk on inimeste jaoks negatiivseid elusündmusi ennetada, näiteks hoida ära raskeid haigusi või töötuks jäämist, saaks käsitleda selle loogika edasiarendusena.

Siiski vajab proaktiivsus kui senistest normidest lahknev riigipoolne sekkumine inimese autonoomiasse põhjalikku ühiskondlikku arutelu. Andmete alusel inimeste olukorda ja vajadusi hindav ja digikanalite kaudu inimestega suhtlev riik kujutab endast ohtu inimeste põhiõigustele nagu autonoomia, andmekaitse ja eraelu puutumatus. Digisüsteemid võivad teha vigu.

Väiksema digipädevusega inimeste juurdepääs teenustele võib halveneda. Riik võib saada andmemonopoli, mis võib tuua kaasa võimu koondumise tehnokraatide kätte.

Selleks, et inimesed oleksid võrdne osapool oma andmeid puudutavates otsustes, peab neil olema võimalik hõlpsasti näha ja mõista, milliseid nende andmeid riik kasutada soovib, mida see neile tähendab ning kuidas nad saavad oma andmete kasutamist kontrollida.

Üks võimalus oleks Eestis juba kasutusel oleva andmejälgija ja ettevõtetele suunatud nõusolekuteenuse põhjal välja arendada terviklahendus, mis võimaldaks inimestel näha ja hallata, kuidas nende andmeid ennetusmeetmete pakkumisel kasutatakse.

Igaüks saaks siis ise otsustada, kas ta soovib anda riigile loa oma andmete töötlemiseks, et saada vastu pakkumisi tema individuaalseid riske maandatavateks teenusteks. Isik võib näiteks otsustada, et on nõus oma haridus- ja tööturuandmete sel eesmärgil jagamisega, kuid ei nõustu oma terviseandmete jagamisega. Seega jääb kontroll andmete töötlemise ulatuse üle täielikult talle endale.

Selline lähenemine oleks ka Euroopa tasandil uuenduslik, edeneks nii digiriigi kuvand kui ka inimeste andmekirjaoskus. Kuid mis kõige tähtsam, suudaksime tõhusamalt ennetada haigusi ja sotsiaalprobleeme ning paraneks inimeste elukvaliteet.