Vehklemisliit korraldas suurvõistluse sularahas ja keeldub aru andmast. Korraldaja: “Puhas jonn!”
Mullu sügisel Otepää kandis Käärikul toimunud rahvusvahelisel vehklemisvõistlusel käis arveldamine sularahas. Võistlusel osaleja peab seda kahtlaseks ja tahab teada, mille peale kui palju kulus, korraldaja ütleb, et küsija kiusab.
Peasekretäri iseendaga kinnitatud tehingud, sadade tuhandete eurode jagu tegemata hankeid, lepingud spordielu siseringi rahvaga, paras ports kütusekaarte ning viis ametiautot on mõned näited maksumaksja raha kasutamisest Eesti Olümpiakomitees.
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.