Kuidas Euroopa on pannud teised riigid raha eest oma välispiiri valvama

Tuneesia väikelinnas Jebinianas pakuvad oliivisalu kõrval kõrguvate kaktuste taha peidetud kilest onnid ajutist peavarju umbkaudu 300 inimesele, kes passivad võimalust, et ületada Vahemeri ja Euroopasse siseneda.

Üks neist on Sierra Leonest pärit 39aastane Aruna, kes jõudis siia eelmisel aastal. Ta on juba üle elanud 5000 kilomeetri pikkuse katsumusterohke rännaku läbi Sahara kõrbe. Ent ohud ei ole veel lõppenud.

Tuneesia võimud, kes saavad igal aastal Euroopa Liidult miljoneid eurosid sisserände piiramise eest, on otsustanud Sfaxi sadamat ümbritsevas rannikupiirkonnas – see paikneb Itaaliale kuuluvast Lampedusa saarest veidi vähem kui 190 km kaugusel – korra majja lüüa.

Veebruari keskel, kui Aruna toidu ostmiseks laagrist lahkus, nabis kohalik politsei ta kinni. „Mult võeti telefon ära, seoti kinni ja peksti läbi,“ räägib ta. „Seejärel viidi mind kõrbesse.“

Aruna väitel tirisid Tuneesia rahvuskaardi ohvitserid ta bussi ning sõidutasid tema ja veel 70 inimest Alžeeria piirile, kus nad kõik kell kaks öösel ilma toidu ja veeta maha pandi. Tal kulus 13 päeva, et tagasi laagrisse jõuda. Päevasel ajal hoidis ta varju ja öösiti kõndis jalad villi, et pääseda uuesti oma seitsmeaastase poja, teismelise venna ja teiste sugulaste juurde.