Selveri kullerid meenutavad koroonaaega: see oli laastav kogemus, meid ei väärtustatud

“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.

Kui töökiusamise ohvriks langenud inimene ei saa töökohas abi ning on psühholoogiliset viidud nii kaugele, et peab töölt lahkuma, on tal õigus saada hüvitist, mida peab maksma tööandja.

Töökiusust suurema loo avaldanud Äripäeva ajakirjanikud Kristel Härma ja Pille Ivask ütlesid Äripäeva raadio hommikuprogrammis, et töökiusu ohver pannakse tihti kehva positsiooni, kust ei saa välja tulla.

Töökiusamise mõjusid võib inimese emotsionaalses tervises märgata juba siis, kui kogu olukord on kestnud pool aastat. Tüüpilised on sel puhul kolleegidest eemale hoidmine, samuti on sagedased depressioonijuhtumid.

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.