Valgevenest Eestisse põgenenud idufirma lubab inimeste hääle ilusamaks teha

Väike korter peaaegu Tallinna kesklinnas: mustvalged fotod seintel, riiul kirjude lasteraamatutega, korras kööginurk, käsitsi valmistatud tassid. Koridoris on fotokollaaž: neiu seisab kaare varjus ja vaatab Minski Kodumaa-Ema ausammast, mis on ümbritsetud rahvahulgaga ja kaetud valge-punase-valge lipuga.

Eesti võiks poliitilistel põhjustel Valgevenest lahkuvatest noortest spetsialistidest ja teistest tööinimestest võita, kuid praegu leiavad nad tee pigem Leetu või Poola.

Valgevenesse investeerinud Eesti ettevõtjad ei rutta praegu oma ärihuve tühistama, aga tõdevad, et Ryanairi lennuki maandamine ja ajakirjanik Raman Pratasevitši vahistamine paneb edasise äri suure küsimärgi alla.

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.