Finantsjuht aitab pettuseriske maandada

Pikaro sõnul seisneb pettuseriskide puhul probleem selles, et organisatsioonis ei tule pettused alati välja või neid ei loeta pettuseks. Samuti sõltub pettuse tajumine väga palju kultuuriruumist ja tegevusvaldkonnast. „Näiteks finantsjuhina on võimatu tuvastada korruptsiooni finantsnäitajate pinnalt.

Teine näide pettusest, kus on raske jõuda nii-öelda tulemuseni, on isiklikud suhted või puukfirmad, mille kaudu toimub majandustegevus ja mis numbriliselt jookseb arvestusse sisse, aga numbrite pealt ei ole ebaregulaarsusi,“ rääkis Pikaro. Sellisel juhul on oluline vaadata, millistel tingimustel selline ettevõte partneriks sai – kui ta ka pakkus turuhinnaga teenust või toodet, siis milline oli baas võrdluseks, kas võeti võrdlevaid hinnapakkumisi või on need võrdlevad pakkumised korrektsed.

Ennetustöö on odavam. Pikaro selgitas, et ettevõttele on alati odavam pettust ennetada kui seda avastada. Pettuse avastamisel tekib ajakulu, sest on vaja uurida, mis on juhtunud ja mida peab lahendama. Samuti on tema sõnul tavaliselt juba tekkinud kahju raske tagasi saada. „Ennetava tegevuse probleem on selles, et seda on raske rahaliselt mõõta. Võib aega investeerida, sest sa eeldad, et hoiad tulevikus ära pettuse juhtumeid, aga sa ei saa väita, et pettust ei oleks juhtunud, kui me oleks investeerinud,“ kõneles Pikaro.

Seadusandluses on kavas muudatusi, mis annavad võimaluse ettevõttel süüst pääseda, kui selle juht on tegelenud pettusega, mis on toonud ettevõttele kahju. Nimelt praegu ei oma juriidilise isiku karistamisel tähtsus ettevõtte roll ja panus pettuste ennetamisse. „Kui juhtimisfunktsiooni omav isik on pannud toime süüteo, on võimalik karistada ka ettevõtet, kui karistatakse isikut, kes on teinud midagi ettevõtte heaks,“ selgitas Pikaro. Karistusseadustiku muudatus näeb aga tema sõnul ette võimaluse, et kui ettevõte suudab tõendada tugevat sisekontrolli funktsiooni, millest hoolimata on keegi juhtidest läinud halvale teele, siis ettevõttel puudub vastutus ja seda ei karistata. „See on selge seos ja motiveerimisvahend, kuidas ettevõtjaid suunata pettust ennetavatele tegevustele,“ märkis Pikaro.

Ernst & Young küsitles 109 erineva suurusega ja eri valdkondi esindavat ettevõtet, kelle vastustest selgus, et pool ettevõtteist on küll pettusega kokku puutunud, kuid 51% neist leidis, et pettusega ei ole kahju kaasnenud. „Siin ma näen väljakutset audiitorile,“ märkis Pikaro, kelle sõnul on pettuse oluline element see, et kaasneb ka kahju. Vastasel juhul ei ole tegemist pettusega.

Näiliselt korrektne hange osutus pettuseks

Ühe ehitustöö tellimisel selgus, et viiest hinnapäringu saanud ettevõttest oli vaid üks, mis saanuks töö ära teha.

Marilin Pikaro meenutas pettusejuhtumit, kus ettevõttel oli vaja ehitada laohoonet ja oli näha, et hankeosakond oli küsinud piisaval arvul erinevaid hinnapakkumisi. Välja saadeti viis päringut, millele tuli tagasi kolm pakkumist, kaks ettevõtet ei reageerinud. „Neist kolmest valiti hinna ja kvaliteedi poolest kõige mõistlikum ja näiliselt tundus kõik korrektne,“ ütles Pikaro. Minnes detailidesse, selgus aga, et kolmest ettevõttest üks ei tegutsenud ehitusvaldkonnas, vaid oli hoopis puidutootja, teine tegutses IT valdkonnas ja kolmas oli selles piirkonnas tuntud ehitaja.