Loevad pensionikoguja huvid

Loomulikult on fondidesse kogutud raha majanduse ressurss ning küsimus, miks ei kohusta riik seda raha paigutama Eesti majandusse, on eriti languse ajal kiire tekkima. Kiire küll, aga - vabandage otsekohesust - tobe. Kui üks äriplaan ei näi küllalt tarmukas pangale, siis miks peaks seesama plaan olema huvitav pensionifondile?

Pensionifondide rahapaigutus on osalisele teada. Teada on ka see, et fondide huvi on omada võimalikult palju kogujaid. Nende nimel peetavas võistluses oleme näinud "fondivahetuskuu" raames erinevaid trikke - käterätikutest puhkusereisideni.

Huvitaval kombel pole mitte ükski fond pakkunud end kogumispensionärile loosungiga "Paiguta raha meile, meie investeerime ainult Eestisse". Ei tea miks?

Kohustuslik investeerimine Eestisse oleks suurendanud riski, et pensionifond võib ebaõnnestuda. Ehk siis - nii piirangute kui ka muude nõuete esitamisel pensionifondidele tuleb lähtuda eelkõige tulevase pensionäri huvidest. Valikuvõimalusi peab piirama moel, mis on kasulik kogujale, mitte kellelegi kolmandale. Olgu see kolmas kas või üks kohalik ettevõte.

Lõpetuseks näide riigist, kus esialgselt seatud kohustused fondide investeeringutele kogu reformi toppama jätsid. Nimelt olid pensionifondid Ungaris kohustatud ostma riigi võlakirju. Need võlakirjad anti välja selleks, et katta sotsiaalmaksu ülekandmisest pensionifondidele tekkiv defitsiit riiklike pensionide väljamaksmisel.

Sellisel kujul algatatud reform muutus suure poliitilise kempluse objektiks, vigade parandus ei olnud suurem asi ja ühel hetkel ei teadnud enam keegi, mida teha. Loodetavasti on nüüd mingi lahendus leitud.