Kindlasti on meie seisukohale vastuargumente. Tegu on Euroopa Liidu rahaga, mis on ette nähtud ja tuleb ära kulutada. Kui seda ei tee, läheb raha tühja. Majandussurutise ajal võimaldab Euroopa Liidu raha vähemalt mõnel koolitusfirmal kergemalt hingata. Meie inimesed saavad ka mõne tarkuseiva juurde.
Kui koolitus leiab aset mõnes sõbralikus välisriigis, saavad inimesed ka päevaraha. Näiteks ühe nädalase väliskoolituse raames saavad 11 inimest kokku päevaraha 38 500 krooni, mis teeb inimese kohta 3500 krooni ehk 500 krooni päevas. Abiks ikka.
Siiski lisab riik, kohalik omavalitsus või mittetulundusühing, kes on koolituse saaja, omafinantseeringu, seega ei ole kogu raha maast leitud. Rasketel aegadel tuleb ka viiekohalisi, kui mitte väiksemaid rahanumbreid lugeda.
Võib vastu väita sedagi, et riigihanke piirmäära alandamine tooks riigiametnikele lisatööd ja paberimäärimist. Ja kui teine koolitusfirma peaks vaidlustama hanke, siis lükkub koolitus edasi, aga inimestel on juba kohvrid pakitud…
Me ei ütle, et eurorahaga koolitused on tingimata meie teravaim probleem, aga teada on, et just riiklikud tellimused on soodsaim pinnas semutsemisele, onupojapoliitikale, korruptsioonile. Brüsseli rahajagajad võiks ennast ise veidi targemaks koolitada – kas on mõtet rahaga priisata.