Eesti ei tohi muutuda elektrit importivaks maaks!

Lõppev aasta on olnud Eesti energiaturul üsna omapärane, suurest energiamüüjast oleme me ootamatult muutunud energia sisseostjaks. Elektrienergia kogutarbimisest hõlmas import juulis ligi kolmandiku. Esialgu pole paanikaks põhjust, sest vihmase suve tõttu oli Daugava kompleksis Lätis vett rohkesti ja loomulikult oli mõistlik odavat hüdroenergiat sisse osta. Kuid kaugemas tulevikus võib olukord muutuda järsult impordi kasuks.

See oleks aga Eesti majandusele katastroofiline, sest imporditud elektri eest tuleb maksta ja raha läheb niigi vaesest riigist välja. Põhjamaade NordPooli hind on kõrgem kodumaisest. Lisaks jääb palju inimesi põlevkivikompleksis tööta, kasvatades niigi suurt töötute armeed Ida-Virumaal. Eesti majanduse edu aluseks olid odav tööjõud ja suhteliselt odav elekter. Mõlemad eelised on kadumas. Kui ei jätku energeetilisi võimsusi, ei investeeri meile enam ükski mõistlik välisriik.

Paul Keres ütles, et ka halb plaan on parem plaanitust mängust. Eesti Vabariigi valitsus on aga energeetikat suunates seni olnud nagu peata kana, kes minuti võib küll lennata, kuid siis potsatab surnult maha. Eesti Energia on kasumit taotlev äriettevõte, kelle huvi on müüa võimalikult palju ja võimalikult kallilt. Riigi ja rahva kindlustamine taskukohaste hindade ja vajaliku kogusega ei saagi olla tema prioriteet. Pealegi pärast elektrituru avanemist 2013. aastal on Eesti Energia vaid üks paljudest elektrimüüjatest ja -ostjatest. Elanike huvide kaitsja ülesanne lasub majandusministeeriumil, kes aga ise ei tea, mida ta tahab. Endiselt kõneleb minister osalusest Ignalina tuumajaamas, mis kuulub kaunite luulude valdkonda.