Oli see või ainult näis?

Urmas Vaino

Lõks. Möödunud nädalal kobarkinos esimest korda näidatud film "United 93" on lõks, mida ei tohiks vältida, ent mille suhtes tuleks olla ettevaatlik.

Parem, kui seda filmi vaataks, veel parem, kui seda päriselt uskuma ei jääks.

On täiesti selge, et Hollywood oskab lisaks raha lugemisele pidada arvet ka kalendri üle.

Lese kodus ei laamendata ja vanu asju meelde ei tuletata, aga see postulaat püsib püsti nii umbes viis aastat. Ameerika ei unusta kangelasi iial ja lubab ühel hetkel pugeda ka lese jope alla. See on nüüd lõplikult tõestatud.

Kui Spike Lee oma "25th Hour" linale tõi, siis oli saal hiirvaikne. Maailma kaubanduskeskuse kollaps oli esimest korda kinolinal ja see tundus poliitiliselt peaaegu korrektne, sest Spike Leed milleski muus süüdistada oleks olnud kentsakas.

Siis tuli paus. Ja nüüd on juubel ja see lubab tuhmuma kippuva valu teravalt kisendama hõõruda. Seda enam, et toetus terrorismisõjale on kohati madalam kui enne jaanipäeva niidetud hein. Aga olgu, filmist.

United 93 on reis, mis pidi kulgema samamoodi nagu ligi 5000 teist lendu samal hommikul. Inimesed lennujaamas, kõned sõpradele, ärikokkulepped jne. Lennukimeeskond, üks unistab tööst maa peal ja teisel on väike tütar.

United 93 on see reis, mille äriklassi on piletid ostnud ka mehed, kellel on kurjad plaanid.

Edasist te tegelikult teate. Lennuki kaaperdamine, pärast esimest paanikat kangelaslikud (filmis küll!) reisijad, kes otsustavad hakata vastu neile määratud saatusele. Nad ei saa selle vastu. See teadmine muide võtab filmi vaadates teatud kohustuslikud pinged maha. Ehkki annab asemele teised.

Filmi režissöör Paul Green-grass on suutnud hoiduda sellest, mida kangelasfilmides ohjeldamatult eksponeeritakse. Vaataja ei ole selle filmi sees, lugu ei haara endasse (ilmselt seetõttu, et kulg on teada ja võimalusi käikude leidmiseks ei ole), küll aga paneb eriti täpselt jälgima, nüansid pääsevad esile ja see teeb kogu kraami võluvaks.

Saalis istudes on kohati mulje, nagu oleks linal dokumentaal, selle tunde süvenemise taga on montaaž ja kaameratöö, mis on tõesti meisterlikult "amatöörlikud". Lisaks muidugi ka panus õigele näitlejabrigaadile. Teisisõnu, inimesed ekraanil ei ole tuttavad. Ma ei tunne neid nägupidi ja see tekitab omalaadse tunde. Äkki oli see kõik tõesti nii?

Hetkel kuum

25.08.26, 18:00

Kõrbenud puidutööstuse hiiglaslik maksuvõlg pudenes firmamatja kätte

26.08.26, 18:13

Saudi börsifirma juht E-Piima oksjonist: ootasime, et lõpphind kujuneb oluliselt madalamaks

BinDawoodi intervjuu Äripäevale

24.08.26, 11:22

Forbesi jõudnud eestlane: plaanin tütrele jätta kaheksa- või üheksakohalise portfelli

26.08.26, 15:36

Veel jõuab märkida ligi 69 miljoni euro suuruse hüpoteegiga tagatud 8,5% tootlusega AS PN Project võlakirju

Ja nüüd tuleb siis see, mis teeb filmi "United 93" eriti skisofreeniliseks ja selles vormis täiuslikult nauditavaks.

Nimelt on linal film, mis võtab kokku kõik, mida on meile sellest räägitud. Meile esitatakse tõena lugu, mille enda tõelisus on paljude poolt seatud kahtluse alla. Jah, ma mõtlen neid lõputuid teooriaid, andmemassiive kodulehekülgedel, mille sisu on kokkuvõetav ühte lausesse: kõik see, mis toimus 11.09.2001, on hiigellavastus, mille stsenaristi nimi pole meile teada, küll aga võib oletada, et selle stsenaristi mentor on mees, kes ise lendab peremehena AirForce One'i pardal.

Ühendriikidest saabuvad teated, et USA administratsiooni poolt Iraagi sõja alustamiseks toodud põhjendused on viimaseni ümber lükatud, lisavad oletusekihtidesse ainult tulipipart juurde.

11.09.2006. Ma istun kinos ja mõtlen neile inimestele, neile eludele, kes on jäänud viimase viie aasta jooksul suurriikide ambitsioonide hammasrataste vahele. "United 93" on nende mõtete fooniks väga hea film. Me elame maailmas, mis on tohutu lõks. Näilisust on siin ilmas oluliselt rohkem kui tegelikkust.

Oli see või ainult näis?

Hetkel kuum

Seotud lood

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised