Elu peremehed, Röövel Ööbik!

Supersymmetry. Ilmselt on rahvuslik enesehaletsus ja ebakindlus matnud mind oma lääge tekiga jäägitult. Kuulan ja mõtlen, kurat, see ei ole ju üldse Eesti muusika. Seda võiks vabalt teha need, keda ma vahetevahel oma kõrva röökima kutsun. Uskumatu, mõtlen endamisi ja siis hakkab nende mõtete pärast piinlik. Ühesõnaga, kui keegi ütleb RÖ uue plaadi kohta “moodne”, siis võite seda raudselt uskuda. Praegu tehaksegi enam-vähem nii. Kõlatakse natukene vanamoodsalt, antakse mõnikord mingeid pastelseid toone ja siis läigatatakse ämbriga punast. Ollakse iseenda ja kindlasti kellegi teise nägu. Ollakse Rokk ja Roll. Selle sõna klassikalises, mitte soome moe-roki mõttes.

Üks veel. Nagu öeldud, Supersymmetry on elu peremeeste muusika. Oot, oot! Ei mingit sarkasmi! Muidugi nimetati nii kunagi baarmene ja täna parteifunktsionääre, kes kusagil kulisside taga niite veavad. Oleme ausad, ei esimesed, ega teised ei ole elu peremehed. Paraku ei kuulu nende hulka ka meie, kes me hommikust hilise õhtuni rügame, siis pooltühjade pihkudega kodus kotile variseme, nädalvahetusel higiga teenitud papi mõne “hobi” peale sirgeks lööme, ja siis esmaspäeval jälle alustame. 21. saj elu peremehed on need, kes sipsti, märkamatult, oma töö teevad, ja siis kostüümi vahetamata saavad asuda selle kallale, mille taktis süda tegelikult tuksub. Elu peremehed on need, kellele tema parem või vasak käsi saab elu viimastel päevadel, küsimuse peale, mida head sa siis ka elu jooksul tegid, vastata ka midagi muud, kui, et naist ning last sai nüpeldatud ja hulgaliselt raha loetud.

Röövel Ööbikut ei pea, aga võiks kuulata.