Ursula puu taga on ilves!

Vabandage mind. Vabandage, ma ei tule täna tööle. Perearst? Jah, ma kahjuks ei saa tulla. Hei, noored, trenn jääb ära! Vabanda, kallis, ehk saab su ema tulla sinuga koos enne kohvikusse, siis teatrisse ja pärast kluppi tantsule. Mina ei saa! Ma täna ei saa, kohe mitte midagi ei saa. Kogu kalendri roogin puhtaks, kõik kõned lükkan edasi, kohtumised kohtuvad enestega ise.

Mulle on täna üks teine asi. Ma pean minema jala, üle viadukti, läbi pargi, silkama punast tuld kartvate autode vahelt läbi, trampima ühe fokstroti esimeses porilombis ning kinkima esimesele kenale ülikonnas mehele pakikese äsja ostetud marmelaadi. Või noh, naisele. Vahet ei ole. Peaasi, et sellel poolkurval kõndijal hakkaks natukene teistmoodi, et ta hetkekski ehmataks.

Kes sellist hetkelist enesesalgamist, oma lipsu ja teab mis väärtusega väärikuse ärapõlgamist pelgab, sellele järgnev formaat ei sobi. Formaat, imettegevam kui Ka?pirovski ja sajadollarilised telepoes pakutavad ihupistised on siinsamas, plaadipoes. Ursula. Naiivne, vabastavalt või vapustavalt naiivne, aga mitte kordagi eluvõõras. Vastupidi, elu triiki täis ja keegi ei saa öelda, et nii ei ole. Vaatenurk on värske, mahlane ja lopsakas.