Arvamus: meelevaldselt ei tõsta ükski tootja hindu!

Kui tootjal ei ole võimalik lisaks muude tootmissisendite, nagu elekter, energia, kütus, gaas, pakendid, vesi (statistikaameti andmete alusel kasvasid elektri, kütte ja soojusenergia hinnad tänavu juunis 12,2% võrreldes möödunud aasta sama ajaga, mootorikütus aga koguni 18,8%) pidevale kallinemisele peamise tooraine - jahu - kallinemist alla neelata, võivad ettevõtted olla sunnitud praeguses situatsioonis üle vaatama oma hinnakujunduse.

Ei ole võimalik meist sõltumatuid kulude hinnatõuse jätta järjepidevalt vaid ettevõtete kanda! Leivatootja andmetel moodustab jahu hind leiva omahinnast 25-40 protsenti.

Leivategu toimub nii öösiti kui ka pühade ajal, mis toob kaasa suuremad kulutused tootmiseks. Kui paljud üldse kujutavad ette, kui raske on tööelu leivatehases, kuidas leib valmib ja kui raske on häid ja kohusetundlikke töötajaid näiteks öötööle leida?! Palgafaktor on siin samuti oluline näitaja.

Kuigi tooraine hinnatõusu hoiatus oli vales sõnastuses öeldud, tuleb siiski leivaliidule tunnustust avaldada, et nähes olukorra muutust ja selle mõju lõpptarbijale, otsustati oma muret väljendada, mitte libiseda märkamatult hinnatõusule.

Nii toiduliit kui ka leivaliit mõistavad selgelt, kui oluline on leiva hind tarbijale ja iga tootja suhtub sellesse tõsiselt. Samas peavad keerulises olukorras majanduslikult ellu jääma kõik osapooled, nii viljakasvatajad, tootjad, kaubandus kui ka tarbijad.

Praegu tuurid üles võtnud hinnapaanikas unustatakse ära, et leiva hind on mõne viimase aastaga oluliselt langenud. Erinevate toodete puhul on hindade langus olnud erinev, kuid praeguseks on võrreldes 2008. aasta tippajaga leiva-saia jaehind alanenud ligi veerandi.

Enim ongi kõigist toiduainetest langenud leiva-saiatoodete hinnad: kõige rohkem omakorda röstsaiade hinnad.

Selle languse üheks põhjuseks on kaubanduskettide ja tööstuste omavaheline konkureerimine. Need on arvud, mida muuta ei saa, mitte emotsioonid!