Teadur: tehisaru väljub tasapisi kontrolli alt, loodetavasti pole meil ükskõik

Tehisintellekti tulekust räägitakse nagu ilmast – natuke hirmuga, natuke elevusega, aga peamiselt paratamatuse toonil. Justkui see juhtuks meiega, mitte meie kaudu.

See ei ole nii. Küsimus ei ole enam, mida tehisintellekt suudab, vaid kelle maailma ta ehitab.

Võitjad on juba näha. Suured tehnoloogiaettevõtted, logistika, finantssektor – kõik need, kellel on ligipääs andmetele ja võimekus neid töödelda.

Tehisintellekt ei väsi, ei küsi palka ega streigi. See optimeerib, kiirendab ja vähendab kulusid. Aga iga kokkuhoitud euro tähendab kuskil kadunud töökohta, rolli või tähendust. Tasapisi kaob ka kontroll selle üle, kuidas otsuseid meie eest tehakse. See hakkab tunduma normaalne, et inimesed ei käi enda elu puudutavatest otsustest maailmas enam üle.

See ei ole mitte tehnoloogiline revolutsioon, vaid töö ümberjagamine ilma kokkuleppeta.

Tehisintellekt ei mõtle. See kordab. Ja see kordab seda, mida me oleme talle ise ette andnud. Interneti prügi, ajaloolised eelarvamused, nähtamatud kallutatused – kõik see muutub “tarkuseks“, kui see paisub piisavalt suureks.

Probleem ei ole ainult selles, et AI võib eksida, vaid selles, et ta eksib süsteemselt. Eksimine ongi osa süsteemist.