Oki raport näitab õiget suunda

Kõrghariduse suur roll

Okk puudutab kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse kolme põhiteemat, millest tähtsaim on kõrghariduse ja teaduse roll ühiskonna heaolu ja konkurentsivõime edendamisel. Jõudes ühele meelele peamistes eesmärkides, on juba palju lihtsamad järgmised küsimused, et mida ja kui palju peaks õpetama/uurima ning milline on parim organisatsiooniline korraldus (teades, et ressursse nagu mõistust ja raha on alati liiga vähe).

Haridus-, teadus- ja innovatsioonisüsteemil on kriitiline eestvedav roll riigi majandusliku, sotsiaalse kui ka kultuurilise konkurentsivõime tõstmises.

Okk toob raportis esile, et raha jagamise kriteeriumideks on olnud enamasti akadeemilisele teadusele iseloomulikud hindamiskriteeriumid, nagu rahvusvaheline nähtavus mõõdetuna artiklite arvu ja tsiteeringute alusel.

Kõigele raha lihtsalt ei jätku. Eesti konkurentsivõime põletavaim häda ongi suutmatus teha valikuid (majandus-, teadus-, haridus- jt poliitikates). Kui mitmendat korda ütleme ja kinnitame: „On hädavajalik läbi viia nutikas spetsialiseerumine!“

Tuleb valida

Poliitikute, teadlaskonna ja majandusekspertide ühine keeruline, möödapääsmatult vajalik töö on seada prioriteete ning teha selgeid ja teadlikke valikuid, mida ja millistes eluvaldkondades suudetakse saavutada ja mida mitte.

On hale, et vastukaja raportile on sisaldanud peamiselt võitlust n-ö oma tooli eest ja vastuseisu igasugustele konsolideerimisideedele. Seda situatsioonis, kus Helsingi ülikooli eelarve on 700 miljonit eurot, Aalto ülikoolil 400 miljonit eurot ning Eesti kõigi 24 ülikooli, teadusasutuse ja rakenduskõrgkooli eelarve kokku 395 miljonit eurot. Kas keegi suudab sellist killustatust pidada jätkusuutlikuks? Nähkem puude taga metsa ja kritiseerijate motiive. On demagoogia noppida välja mõni radikaalsem idee (näiteks täis-ingliskeelne magistriõpe) ja selle najal alavääristada kogu raportit.